Psühhiaater või psühholoog? Nõustaja või terapeut?

Paljud inimesed ei tea endiselt, mis vahe on psühholoogil, kliinilisel psühholoogil, psühhoterapeudil ja psühhiaatril. Sellest tulenevalt kirjutan ka selle postituse, kes on kes ning kuidas abi otsimisel paremini orienteeruda.

Alustame psühhiaatrist. Psühhiaater on arst, kes on lõpetanud lisaks arstiteaduskonnale psühhiaatri eriala täiendava väljaõppe ehk residentuuri. Oma õpingute käigus on ta spetsialiseerunud psüühika- ja käitumishäirete diagnoosimisele ja ravile. Kuna psühhiaater on arst, on tal õigus määrata ning välja kirjutada ravimeid erinevate häirete raviks.

Kliiniline psühholoog on psühholoog, kes on omandanud sotsiaalteaduste bakalaureuse- ja magistrikraadi, läbinud aastase juhendatud praktika ning sooritanud edukalt kutseeksami. Kliinilistel psühholoogidel on olemas kutsetunnistus, mis tõendab nende pädevust tegeleda psühholoogiliste probleemidega ning hinnata, ravida ja ennetada psüühika- ja käitumishäireid. Kliiniline psühholoog võib ka kitsamale alale spetsialiseeruda ning lisapädevuse omandada: näiteks kliiniline lapsepsühholoog, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut, kliiniline kohtu- ja korrektsioonipsühholoog või kliiniline neuropsühholoog.

NB! Kliiniline psühholoog ei ole arst, mistõttu ei ole tal õigust määrata ega välja kirjutada ravimeid.

Psühholoog - kuna Eestis pole seadusega reguleeritud, kes tohib end psühholoogiks nimetada, on selles osas endiselt väga palju segadust. Kui lähtuda sellest, millised on nõuded teistes riikides, siis võiks end psühholoogiks nimetanu omada magistrikraadi akrediteeritud õppekavaga ülikoolist. Eestis pakuvad seda võimalust Tartu Ülikool ja Tallinna Ülikool. Inimestega töötamiseks sellest sageli ei piisa, vajalik on omandada ka kutse. Eestis väljastab antud kutseid Eesti Psühholoogide Liit ning võimalik on spetsialiseeruda kliinilise psühholoogi, psühholoog-nõustaja, kooli- ja spordipsühholoogi erialale. Kutse saamiseks on vajalik täita kutsestandartis nõutavad nõuded ning sooritada kutseeksam. Kutsetunnistus kehtib viis aastat, mille järel tuleb seda uuendada. See tähendab, et psühholoog peab oma teadmisi pidevalt täiendama, et säilitada piisav pädevus inimeste abistamiseks. Kõik kutsestandartid on leitavad Kutsekoja kodulehelt, samuti saab seal kutseregistrist kontrollida, kas soovitud psühholoogil on pädevus olemas või mitte.

Psühhoterapeut on kas kliiniline psühholoog või psühhiaater, kes on lisaks oma baasväljaõppele läbinud väljaõppe mõnes tunnustatud teraapiavaldkonnas. Teraapiaväljaõpe kestab üldjuhul aastaid ning sisaldab nii teoreetilist kui praktilist õpet ning lõpuks tööd kogenud juhendaja juhendamisel. Pärast teraapiaväljaõppe läbimist väljastatakse terapeudile tunnistus.

Oluline on märkida, et üksikud mõne teraapiakoolkonna koolitused ei anna veel psühhoterapeudi kutset.

Nõustaja on samuti akadeemilise haridusega isik. Erinevalt kliinilisest psühholoogist või psühhoterapeudist ei tegele ta psüühikahäirete hindamise ja raviga, vaid tegeleb erinevate elus ette tulevate murekohtadega, näiteks:

• nõustamiskeskused - kus tegeletakse erinevate probleemidega

• haiglad - psühholoogiline toetamine haigusest tingitud probleemide ja väljakutsetega toimetulekul

• ülikoolides - psühholoogiline nõustamine tudengitele jms

Kuidas valida endale sobivat abistajat?

Mõnikord juhtub, et mõni oma tuttav või sõber soovib pöörduda spetsialisti poole, et oma murede üle neutraalse isikuga nõu pidada ning küsib, mida sellisel juhul silmas pidada. Minu soovitus on alati olnud järgmine: uurida välja, milline haridus, väljaõpe ja kogemus on psühholoogil, kelle poole ta pöörduda soovis. Seda eelkõige seetõttu, et Eestis ei ole psühholoogi ametinimetus seadusega reguleeritud ning psühholoogi kompetentsuse küsimus on siinkohal enam kui õigustatud.

Olen kokku puutunud ka "hea reklaamiga", mis liigub inimeselt inimesele. Sõber käis, sai abi ning soovitas ka teisele sõbrale. Iseenesest imetore, kui abi jõudis inimeseni kes seda vajas :) Samas on tõendatud kompetentsus äärmiselt oluline, seda juba eetilisi printsiipe silmas pidades. Oma pikaajalise kogemuse toel olen veendunud, et algharidusest psühholoogias (bakalaureusekraad) ei piisa inimeste abistamiseks, selleks on vaja oluliselt rohkem teadmisi.

Kokkuvõtteks ei tasu ka unustada seda, et nii, nagu kliendid on erinevad, on ka psühholoogid erinevad. Erinevad nii oma isiksuselt, stiililt kui ka väljaõppelt. Usun siiralt, et parima tulemuse saamiseks on väga oluline hea ravisuhe: kas psühholoog inimesena sobib mulle või mitte.

Soovin kõigile terveid ja häid valikuid! :)